Seekordse Veneetsia arhitektuuribiennaali Eesti ekspositsiooni põhirõhk on suurejoonelisel avaliku ruumi installatsioonil Giardini pargis, mis on üks kahest biennaali põhilisest asukohast. Piki üht peamist jalakäijate puiesteed on püstitatakse umbes 60 m pikkune lõik reaalset 1:1 mõõtkavas gaasijuhet, mis ulatub Vene paviljoni mõjupiirkonnast Saksa omani.

Installatsiooni lähtekohaks on Vene-Saksa gaasijuhtme NordStream kavandamine Balti merre, selle vastuolulise projektiga seoses esile kerkinud diskussioon ja potentsiaalse maismaa-alternatiivi võimalus. Temaatika on keeruline ja hulka vastakaid arvamusi esile kutsuv. Veneetsia installatsiooni eesmärgiks ei ole teha radikaalseid seisukohavõtte ega pakkuda lahendusi, vaid pigem võimalus esitada küsimusi ja valgustada teemaga üldisemalt seotud tahke ja erinevaid vaatepunkte. Installatsioon toob esile arhitektuuri paratamatu poliitilise mõõtme ja poliitiliste otsuste ruumilise mõju. Lisaks tõstatuvad küsimused, mis on seotud kaasaegse infrastruktuurse maastikuga; arhitekti positsiooniga reaalse võimu suhtes, tema rolli ja kriitilise arhitektuuri loomise võimalusega üldse; ilu ja inetuse mõistete olemuse ja konstrueerimisega; energeetika tuleviku ja mitmete muude teemadega. Erinevalt arhitektuuri pühapäevapoolt eksponeerival biennaalil näivast sõltub meid ümbritsev keskkond väga paljust muust peale arhitektide loominguliste visioonide – majanduslikest taotlustest, poliitilistest otsustest, kõikvõimalikest normidest, reeglitest, standarditest ja kokkulepetest. Samas on oma massiivsuses ja realistlikkuses installatsiooni näol tegemist skulpturaalse objektiga, mida kunstiteosena ei ole võimalik ignoreerida – suure ja võibolla veidi ohtlikunagi mõjuvana tekitab see vaatajas ootamatu kehalise kogemuse, intrigeerib, sunnib peatuma ja suhestuma.